Mõeldes Rein Kampsile

Kuidas siis nii, et lahkunud? Oleme ju aastakümneid harjunud, et oled meie jaoks olemas.

Ei taha lahti lasta, aga elu seaduspärasustega kahjuks võidelda ei saa.

Rein Kampsi nimi jääb lahutamatult seotuks maailma suurima eesti keelt kõneleva kooliga (tema enda väljendus). Seda meie kool kunagi tõepoolest ka oli. Toonane Tallinna 13. Keskkool ja tänane Tallinna Laagna Gümnaasium oli Rein Kampsi elutöö ja kutsumus.

Ta oli tõeline kooliinimene kõige sügavamas tähenduses – juht, õpetaja, kasvataja, kelle jaoks oli kool elav kogukond. Rein Kamps austas siiralt oma õpetajaid ja õpilasi, tundis huvi kõige koolis toimuva vastu ning püsis kursis sündmuste ja inimeste käekäiguga kuni oma elu viimaste päevadeni. Tema tähelepanelikkus ja erakordne mälu lõid tunde, et iga inimene oli märgatud ja oluline. Mäletame tema sooje traditsioone tähtpäevadeks ise luuletusi kirjutada ning jõulude eel tulla sageli külla koos hapukapsaga – lihtne, kuid südamlik žest, mis iseloomustab tema hoolivust. Tema huumor oli omapärane, vahel teravalt sarkastiline, kuid alati läbimõeldud ja tabav. Oskas pingelistes olukordades leida sõnu, mis panid mõtlema ja sageli ka muigama.

Eks meil kõigil ole ka oma isiklikud mälestused, aga selline see meie Rein Kamps oli.

Täname Reinu meie pikkade ja toredate koos veedetud aastate eest!

Puhka rahus – meie Direktor!

Tallinna Laagna Gümnaasiumi koolipere

Igavikuteele on lahkunud pikaaegne koolijuht Rein Kamps, kes juhtis meie armsat kooli peaaegu terve inimpõlve ja seda läbi väga erinevate aegade.

1983. aastal toonases Tallinna 13. Keskkoolis oma direktori ametiteed alustades oli ikka selgelt sügav nõukogude aeg oma reeglite ja kohustuslike asjadega. Aga juba mõne aja pärast sai koolis lisaks kohustuslikele õppeainetele anda näiteks kultuuri- ja usundilugu.

1988. aastal, kui puhuma hakkasid veidi vabamad tuuled, suutis Rein oma heade tutvuste abil korraldada ühe esimese õpilasvahetuse Tallinna sõpruslinna Kotkasse. Noortele inimestele oli see reis vägagi meeldejääv – siiani meenutame seda ikka koolikaaslastega, kellega koos sai seal käidud. Kui koolis oli Rein oma jõulise ja veidi karmi olekuga ikkagi direktor, kellele alt üles vaadata, siis reisil saime tundma ka tema teist poolt – tema sõbralikku ja muhedat olekut. Pärast seda reisi muutusid õpilasvahetused juba sagedamaks – teised Soome linnad, Itaalia ja muud sihtriigid. Oli aeg, kui Rein ütles uhkusega, et me oleme maailma kõige suurem eesti keelt kõnelev kool – tol ajal õppis Tallinna 13. Keskkoolis 1900 õpilast ja õpetajaid oli ka 2-3 korda rohkem kui tänases koolis. Koolis käidi kolmes vahetuses. Sellise suure organisatsiooni juhtimine polnud kindlasti kerge. Tänu nõudlikule, väärikale ja oskuslikule juhtimisele ning headele kolleegidele see siiski õnnestus.

Pärast kõrgaega hakkas õpilaste arv vähenema ja selleks, et eristuda, alustati integratsiooniklassidega, kaasates seni vaid eestikeelsena tegutsenud kooli ka muukeelseid õppureid. See oli ka ilmselt tõsine väljakutse nii direktorile kui ka õpetajatele. Täna mõistame, et seda eeskuju oleksid võinud järgida ka paljud teised koolid.

Olles taandunud direktori ametist, jätkas Rein Kamps ka pensionil olles ikkagi koduloo ja füüsika õpetamist – see tähendas, et ta ikka väga armastas oma kooli.

Kindlasti on igal Reinuga kokku puutunud vilistlasel ja kolleegil oma lugu meenutada. Hoidkem ja jagagem neid mälestusi – nii elavad meie hulgast lahkunud kaaslased meis edasi.

Puhka rahus, hea koolipapa!

8. lennu vilistlane Margus Vain