10.TH matk Aegna saarel
2. juunil käis 10.TH klass koos klassijuhataja Marika Sarapuu ja keemia õpetaja Lili Pagiliga Aegna saarel matkamas.
Hommikul asusime Piritalt laevaga Monica teele, ilm oli kaunilt suvine ning meri oli peegelsile.
Merereis kestis 50 minutit. Aegnal võttis meid vastu saare püsielanik Hugo Udusaar, kes oli meie reisijuhiks terve päeva. Kohe sadamas tegi ta meile väikese wikipeedilise sissejuhatuse ning siis liikusime paremale (kui olla seljaga Tallinna poole).
Esimene peatus oli Hugo koduaias. Sealt kõndisime mööda metsarada Budismi Keskuse juurde, kust läks metsarada piki mereäärt mööda Aegna kõige jämedamast männist. Sealt avanes ka vaade Kräsuli saarele. Aegna ja Kräsuli saare vaheline ala (600 meetrit) on kõige madalam. Vanasti, enne süvendamist, oli võimalik Aegnalt Kräsuli saarele läbi vee jalutada.
Tegime pidevalt peatusi ja puhkusi ning kuulasime giidi huvitavaid seletusi ühe või teise saare vaatamisväärsuse kohta.
Põikasime ka sisse saare kohalikku surnuaeda, mille kohta on esimesed teated aastast 1736. Varem oli surnuaed piiratud kiviaiaga, aga hiljem läks nõukogude armeel neid ehitamiseks vaja ja kivid asendati kohapeal üles võetud raudteerööbastega. Tänasel päeval Aegna kalmistule enam juurde ei maeta. Kalmistu lähedal on kuulsad Aegna rändrahnud. Rahnudest edasi tuleb üks kolmest Aegna liivarannast, Lõunarand.
Edasi sumpasime läbi pilliroo ja lambakopli ning möödusime looduskeskusest, kus suviti on võimalik ööbida. Jõudsime kivilabürindini, mille Hugo koos abilistega mõned aastad tagasi taastas. Labürint on pärit viikingite ajast.
Saare “keskusesse” jõudes leiab põhja poole minnes suured suurtükipatareid. Tornid asuvad kuhjatud mäe otsas. Veel põhja pool on natukese maa pärast Põhjarand, kõige ilusam Aegna liivarand, kus saab ujuda, päevitada ja piknikku pidada.
Monica korjas meid peale alles pool 7 õhtul ning kokku oli igaüks selleks ajaks kõndinud vähemalt 22 000 sammu.
Käesoleva jutukese kirjutas 10.TH klassijuhataja Marika Sarapuu.