Õpetajate päev

5. oktoobril tähistati traditsioonilist õpetajate päeva. Juba kell 8 kogunesid noored äsja valitud õpetajad tähtsale töökoosolekule, kus noor direktor ja õppealajuhatajad tööülesandeid jagasid, sest juba kell 9 algaski noorte uus kogemus – olla õpetaja. Õpilaste poolt oli sisustatud ka õpetajate päev, kus soovijad said enda teadmisi testida 12. klassi poolt korraldatud Kahoot’iga ja kaasa teha TORE liikumismänge.

Sel ajal, kui õpetajad mängisid, viisid õpilased tunde läbi. Abituriendid said omal nahal ära proovida, milles seisneb õpetaja töö. See päev oli täis erinevaid emotsioone ja kogemusi. 12. klass ei osanud ette kujutadagi, kuidas nende päev kulgeb. Nad said palju targemaks selle osas, kui raske on olla õpetaja.

Algklasside õpetamisel pidi kogu aeg tähelepanu suunama kõigile, kuna pidevalt oli väikestel küsimusi. Noored õpetajad rääkisid: “Ma ei kujutaks ette seda, et peaksin iga päev üksinda klassi ees seisma ja kõigile abiks olema. Klassis on nii palju õpilasi. Ma ei tea, kuidas õpetajad sellega hakkama saavad ja kõigini jõuavad.” Põhikoolis pidid noored olema valmis tegelema põikpäisusega. Korra hoidmine oli põhiline, mis valmistas raskusi. Noorte õpetajate arvates soovisid lapsed teha kõike muud, peale selle, mida nad tegema pidid. Asjadele tuli läheneda loominguliselt, et kellegi tähelepanu ei hajuks. Päeva lõpus andis ikka tunda, kui väsitav see töö on. Gümnaasiumis oli asi veidi kergem. Õpilased olid koostööaltimad ja tähelepanu saamiseks ei pidanud nii palju pingutama. Noore õpetaja sõnas: “Nad kuulasid vaikuses ega vaielnud minuga. Vahel oli tunne nagu räägiksin seinaga ja ma polnud kindel, kas keegi kaasa ka üldse mõtleb.” Üldised emotsioonid õpetajaks olemisest olid positiivsed ning kõik olid üksmeelel, et see töö ei ole igaühe jaoks. Õpetaja töö nõuab suurt pühendumist.

Seekordse pidupäeva lõpetas kõigi õpetajate pidulik aktus. Koos lustisid nii päris õpetajad kui ka neid asendanud gümnasistid. Noore muusikaõpetaja Mariah-Theresa taktikepi all kõlas südamlik laul „Lävel“ ning populaarne „Tean, ei tea“. Emily Krutto oli valmis kirjutanud kaasaegse muinasjutu sellest, kuidas meie kooli õpetajad oma tarkuse said. Äärmiselt omanäoline ja südamlik lugu. Edasi tuli tavapärane direktori sõnavõtt ja tublimate õpetajate tunnustamine. Kogu aktusele pani aga võimsa punkti õpetajate rock-bändi esinemine. Terve saal elas kaasa ja viimast laulu kuulati lausa lava ees rokkides nagu tõelisel kontserdil. Meie kooli õpetajad ON parimad!

Suur tänu kooli abiturientidele: Sanna, Kadilii, Emily ja Kevin, kes te koos klassikaaslastega õpetajate päeva ja südamliku ning meeleoluka aktuse korraldasite!

Muinasjutt „Tallinna Laagna Gümnaasiumi õpetajate tarkuse allikas“

Emily Krutto 12. klassist

Kaugel kaugel, seitsme maa ja mere taga, või siis lihtsalt viie jardi (Vijard) kaugusel Sadamast, Leitmaal, täpsemalt Orgusaarel, asus kool, kuhu kõik õpilased läksid juba enne Koitu Prikkiga. Sealsed õpilased õppisid Hoolega, kogusid tarkusi ja said asjadest Aru.

Ühel päeval, Allika lähedal, Kruusimäe ja Kirsimäe vahel, Aasametsas, kus asusid lohvakad puud, nagu Sarapuu, Kuusk, Kask ja Õispuu, läks kaks õpilast üle Kivisilla, Lootuses leida salapärane küla Yilidrim. Vanade müütide kohaselt pidi seal asuma Sau ühe Karbi sees. Selle leidja pidi endale saama kogu maailma tarkuse. Nii nad läksid mööda Ivanovi tänavat, jõudes Natalovani ja sealt paremale pöörates jõudsidki nad välja Juursallu, kus pidi see olema. “Lähme Toome selle ära,” ütles üks õpilane teisele. “Uskumatu, et sa mind endaga kaasa tirisid. Ma ütlesin ju sulle, et ma võin teha sinuga kõike Koos-a, ja siis sa juba tirisid mind endaga kaasa. See a seal lõpus hakkas kujunema agaks, mida sa muidugi ei lasknud mul ju välja öelda. Ja siin ma olen. Järgimas müüti. Kas näed seda Vokkseppa töökoda seal? Või selle teise Se(e)pa oma? Sa ju näed, et isegi nemad ei asu siin enam. See küla on täiesti tühi. Siin ei ole mitte midagi!” oli teine täiesti nördinud.

Kuid sellest ei lasknud esimene end heidutada. “Näe vaata, Rebane! Müüdi kohaselt peame me talle järgnema!”

“No eks Mee järgne talle siis,” ütles teine silmi pööritades.

Nii nad ka tegid. Rebane viis neid mööda Kurvist (Kurvits), mille kõrval murul oli maas Kulp. Nad pidasid seda veidraks ning võtsid igaks juhuks endaga kaasa. Mööduti majadest, millele olid maalitud veidrad nimed. Seal oli Baikova, Belinets, Paulus, Haavistu, Pajuste, Dovgan, Herde, Velitška, Viidik, Miller, Kalmer, Truusööt, Aleksejeva, Kanne, Adamson, Torim, Opmann, Orgmets, Väinsalu, Eensalu, Arvisto, Ader, Kütt, Annijerv, Mällo, Rahkema, Seemel, Allet ja Saat.

“Miks siin nii paljude õpetajate ja kooli töötajate nimed on?” küsis üks teiselt. “Parem küsimus on see, et kuhu kadus Rebane?” Nad jäid mõlemad imestusega seisma. “Ta oli just siin samas.”

Äkitselt kuulsid nad kohutavat häält, nagu keegi lohistaks midagi. Järsku haarasid nad hirmust teineteisel ümbert kinni ja kartsid ees ootavat. “Midagi Krik-Krik-Krik-krigiseb!” kokutas üks värisedes. Põõsaste vahelt ilmus keegi vana naisterahvas, Pukk käes, mida ta lohistas mööda maad. Ta asetas selle maha ja istus sinna peale.

“Terä, kulläkesed, nägin, et loete neid nimesid. Need on inimesed, kes on kõik Säu järgi käinud ja säänud teädmised. Väät, minä olen siin välvänud sedä jubä ämmu ning kirja pännud kõik, kes siin käinud. Tärkuse sääb endäle väid see, kes ei lähe liiga ähneks. Kui tuleb keegi, kes tähäb kõike endäle, ei sää too mitte midägi. Kuid nemäd, kes on siin käinud, on tähtnud tärkusi väid ühe teemä kohtä. Näiteks Jams soovis sääda tärkusi inglise keeles, Turbel muusikäs, Kato kunstis, Häelm füüsikäs, Pagil loodusäinetes, Kardaš eesti keeles, Kraas äjäloos, Noorkõiv vene keeles, Perelman mätemäätikas, Liiver säksä keeles, Filippova präntsuse keeles, Tali ja Nikiforov IT väldkonnäs, TH omädest ei häkkä rääkimägi, neid on nii pälju, see on vist tänapäeväl vägä popp älä, ja nii edäsi ja edäsi, neid õpetäjäid on ikkä väga pälju. Muidugi kä meie källid välvurid, Kütt ja Päi. Näd kõik on siin käinud kordämööda. Kunä Säud pole lihtne kätte säädä, tähtsid näd kõik ända selle tärkuse edäsi ka lästele, mitte äinult endäle hoidä. Väät see on lähkus, tähe ända midägi nii väärtusliku edäsi. Te peäks õppust võtmä.”

Õpilased vaatasid suurte silmadega teineteisele otsa, üritades seedida seda, mida too veider vana naine oma imeliku rääkimisega just ütles. Vanamemm rääkis, mis neil tuleb edasi teha. “Väät, sellä Kulbi ännäte minu kätte ja siis ännän mä teile selle Säu, kui te sedä ikkä veel tähäte. Kuid tegelikult on see Säu olnud äläti teiegä koolis kääsas, äinult, et selle võimet kännaväd õpetäjäd. Nemäd on just nägu seesämä Säu.”

Õpilased vaatasid mõtisklevalt teineteisele otsa. Neil tekkis tunne, et nad ei tahagi enam seda Saua, kuna seesama Sau on tegelikult nende nina all kogu aeg olemas olnud. See tarkus, mida nad lootsid saada lihtsalt üle öö, on tegelikult täiesti kättesaadav ka õpetajate abiga. Pärast otsuse langetamist Sau maha jätta, läksid õpilased, veidi kohkunult, kuid enesekindlana koolimaja poole tagasi. Tagasiteel ei vahetanud nad teineteisega ühtki sõna, vaid mõtlesid endamisi vaikuses, mis oli just juhtunud.

Järgmisel päeval koolis rääkisid nad eesti keele õpetajaga oma eilsest seiklusest. Õpetaja Gutman oli nende teoga, müüti järgida, kuid samas see sinnapaika jätta, rahul ning pani neile selle eest viie.

Keegi ei tea, kus on need kaks õpilast praegu, kuid arvatakse, et sealsamas salapärases linnas, valvamas teadmisi. Oodates, kuni keegi uus jälle selle üles otsib, et avaldada salapärane saladus, kuidas Sau on tegelikult kogu aeg meie nina all.