Emakeelepäeva tähistamine

Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval (14. märts) tähistame emakeelepäeva.
Selle päeva mõte sai alguse tegelikult ühest kivirahnust.
1991. aastal tuli ajakirjanik Rein Sikk mõttele püstitada eesti keelele, siinse rahva emakeelele, mis on välja kannatanud mitmete suuremate rahvaste keelesurve, ausammas. Avamiseni jõuti 21. mail 1994. Kivirahn, millel on aabitsakuke stiliseeritud pea, seisab Kadrinas, sealse gümnaasiumi kõrval.
See inspireeris Kadrina kooli direktorit ja emakeeleõpetajat Meinhard Laksi edasi mõtlema emakeelepäeva riikliku tähistamise võimalustest. Juba järgmisel aastal tähistati seda päeva Kadrinas ja veel mõnes Eesti maakohas. 1996. aastal tähistati emakeelepäeva juba laialdaselt üle kogu Eesti, kuid riikliku tähtpäeva staatuse sai see päev 21. veebruaril 1999.
Miks just 14. märts?
Kristjan Jaak Peterson oli teadaolevalt esimene, kes eesti keeles luuletas ja eesti keelt oma luules ka ülistas ning sellel keelel kultuurilist tulevikku nägi.
14. märtsil toimunud emakeelepäeva luulehommikul loeti mitmeid luuletusi Kristjan Jaak Petersoni ja eesti keele kohta.

Kristjan Jaak on iseenda kohta kirjutanud:
Kui minust ükskord kuuldakse
ta elas ammu
siis püha laulupikse heidan
teie hinge,
mu haruharvad sõbrad,
läbi halli aja.

Luulehommikul esitasid gümnaasiumi õpilased eesti luuletajate loomingut.

Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Silme Gutman luges järgmised read:

Kõik kellad mõõdavad ajavoolu meie eluruumi sisse
Aga ülikooli peahoone kell mõõdab kultuuri kulgu tikshaaval
Tikshaaval tikahaaval lõputa loomingut
Tikshaaval, tilkhaaval eesti keeles maailmamerre.

Laulda ja luuletada võib kõigest, mis hinges ja hingel
Elust, armastusest ja surmast,
Aga ka oma maast, selle loodusest, keelest ja kommetest-
Ikka kõneleb see olemise viisist ja viisil.

Nüüd räägime kõik üleilmset slängi
Ei taipa ise me, mis parata.
Eesti keele küüru nüpeldab inglise keele kupjapiits
Võru keele turjal tantsib eestlane riiakat 
Kahjurõõmutantsu.
Kes surub kelle vastu matti?

Siiski oma rahva heaks
Mida küll ei teegi
Lõikan keele ise suust.
Meel on. Asi seegi.

Sõnad ei toida kedagi
Ja ometi süüakse neid.
Kui isukalt istutakse lauda,
Et ikka ja jälle süüa sõnu
Ehkki kõik teavad, et sõnad ei toida.

Luulehommiku lõpus lausus õpetaja Silme: „Kalju Lepik sündis ja kasvas Eestis, kuid pidi 1944 kodumaal lahkuma, sest noore mehena oli tal valida, kas põgeneva Saksa armee või pealetungiva Punaarmee vahel, need mõlemad olid vallutajad. Tal õnnestus jõuda paadiga Rootsi ja seal eesti kirjanduselu edendada. 1991 tuli ta Eestisse tagasi. Ja nüüd tema sõnad:
Ma kõigi kiuste kordan veel ja veel
Kui püsib maa ja rahvas, püsib eesti keel.“

Enne aulast lahkumist hüüdsid kõik koos ELAGU EESTI KEEL! 

#haridustegu